Paljud teavad Kopli liinidena tuntud piirkonda Tallinnas. See moodustab aga vaid ühe osa põneva looga kunagise Vene-Balti laevaehitustehase asumist, täpsemini Kopli asumi Vene-Balti allasumist.

Enne tehaste asutamist oli Kopli poolsaare tipus tammemets ja see oli ilus väljasõidukoht eelkõige baltisakslastele, aga ka jõukamatele linnaeestlastele, kes sageli sõitsid sinna grüünetama ehk piknikku pidama ja imelist merevaadet nautima. Kopli saatus otsustati aga Eestist väga kaugel. Pärast Venemaa lüüasaamist 1904–1905 aasta Vene-Jaapani sõjas ja Balti sõjalaevastiku laevade hävimist Tsushima lahingus otsustas Venemaa keisririik luua uue sõjalaevastiku koos sõjasadama, merekindluse ja laevaehitustehastega. 1909. aastal võeti vastu Venemaa keisririigi sõjalaevastiku arenguprogamm.

8. detsembril 1911 aastal väljaantud seadusega kuulutati Tallinn selle sõjalaevastiku peamiseks baaslinnaks. Tänase Põhja-Tallinna alale otsustati rajada kolm suurt laevatehast.

1912. aasta 25. mail kinnitas keiser Nikolai II Laskemoona ja Sõjavarustuse Tootmise Vene Ühingust laevaehituseks moodustatud Vene-Balti tehase põhikirja ja asutamise. Asutajateks olid eruadmiral Mihhail Gerassimovitš Veselago, insener-tehnoloog Kazimir Mihhailovitš Sokolovski, kolleegiumiregistraator Karl Karlovitš Špan ja riiginõunik Fjodor Mihhailovitš von Kruse.

Laevatehase esimene direktor oli aastatel 1912–1917 senine Peterburi Admiraliteedi Laevaehitustehase laevade projekteerimise osakonna juhataja Ivan Gavrilov. Aastatel 1912–1916 rajati Vene-Balti Ühingu 10 000 000 rublase kapitaliga muude tehaste (ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Liepāja Laevaehitustehas) seas ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Reveli Laevaehitustehas. Laevaehitustehase hoonekompleksi 76 000-ruutsüllase maatükil ehitas Prantsuse sõjatööstusfirma Schneider-Creusot, ehitustöid tegid ka mitmed Peterburi ja kohalikud ehitusettevõtted ning mehhaanikatehased.

Üle poole Esimese maailmasõja eelse Venemaa keisririigi laevaehituse tootmisvõimsusest oli koondunud Läänemere-äärsetesse kubermangudesse ja Peterburi. Vene-Balti Laevatehas oli suurim laevaehitustehas, kus oli kaheksa staaplit ja töötas 3000, 1916. aastal mürsutsehhi töölistega kokku isegi kuni 7500 töölist. Kopli poolsaare tippu rajatud tehas alustas ametlikult tööd 31. mail 1913. aastal. 1916. aastal valmis juba kolm lahingulaeva.

Laevaehitustehases valminud laevad:

Laevaehitustehase tehasehooneist ja töölisasulast koosneva kompleksi projekteerimist juhtis Peterburist pärit insener Aleksandr Dmitrijev, kes oli ka kavandanud Peterburis asuva Nahhimovi merekooli hoone. Laevaehitustehas oli tolleaegsetest Tallinna tehastest suurim ja ehitustehniliselt üks moodsamaid. Kogu kompleks asus Kopli poolsaarel ning laius 35 hektaril, oli kujult kolmnurkne ning selle tipuks oli Kopli tänav 101 asuv tehase peahoone. Tehas ise paiknes umbes 27 hektari suurusel territooriumil, Kopli poolsaarel Tallinna lahe ääres. Seal asusid:

  1. Kuivdokk, pikkusega 330 meetrit
  2. Puiduladu
  3. Puidutöötlus- ja tisleritsehh (mõõtudega 43×32 m)
  4. Laevaehitustöökoda (mõõtudega 250×45 m)
  5. Teraseladu
  6. Miinilaevade ellingud,
  7. Ellingud suurtele laevadele, pikkusega kuni 250 meetrit
  8. Bassein laevade lõppviimistluseks
  9. Kanal sügavusega 12 meetrit
  10. Treialitsehh (mõõtudega 85×25 m)
  11. Turbiinitsehh (mõõtudega 85×47 m)
  12. Laevakatelde tsehh (mõõtudega 85×47 m)
  13. Elektrotehniline tsehh (mõõtmetega 85×25 m)
  14. Administratsiooni ja tehnilise büroo hooned
  15. Turbiinitsehh ja ravila (mõõtudega 43×32 m)
  16. Elektrotehniliste tööde hoone (mõõtudega 47×38 m)
  17. Valukoda (mõõtudega 64×32 m)
  18. Söehoidla
  19. Pealadu
  20. Laevaehituskraanad (2×40 tonnise ja 1×30 tonnise tõstejõuga).

Kopli poolsaare lõppu ehitati suletud tootmisterritoorium, mida eraldas ülejäänud linnast uhke torniga administratiivhoone. Suletud tootmisterritooriumist linna poole rajati oma aja kohta väga eesrindliku planeeringuga
asundus, kus rangelt tsoneerituna paiknesid elamualad töölistele ja meistritele, tehase juhtkonnale ja neid teenindavad hooned – haigla, saun, söökla, kauplus, seltsimaja, kool, kirik, politseijaoskond, postkontor, tuletõrjemaja, kino, pesumaja jt. Töölisasula kandis esialgu tööliskoloniide nime, Kopli liinide nimetus tuleneb Vassili saare sarnastest liinidest ja pandi piirkonnale alles 1951. aastal. Ülemised liinid on 1. ja 2., alumised aga 3.-5. liin.

Aastatel 1913–1914 töötas Vene-Balti Laevatehases ekskavaatorijuhi abina Sergei Iljušin (1894–1977), kellest hiljem sai maailmakuulus lennukikonstruktor. 1916. aastal sai Vene-Balti Laevatehas lepingu kuue allveelaeva ehitamiseks, kuid 1917. aastal tellimus tühistati Baltikumis valitsenud segase poliitilise olukorra tõttu. Valmis ehitatud allveelaevade korpused viidi Peterburi Balti Laevatehasesse. Lahkus ka enamik Tallinnasse toodud venelastest võõr- ja oskustöölistest.

Saksa okupatsiooni ajal olid tehaste tootmishoonetes laoruumid. Vabadussõja ajal olid Kopli elumajad pooltühjad ja rüüstatud, tootmishooneid kasutati ladude ja sõjaväe meditsiiniasutustena. Siia paigutati Vene valgete Loodearmee, mida tabas toona tüüfusetaud. Sõdurid maeti Kopli kalmistule. Sel perioodil oli asum karantiinis. Koplis leidis peavarju paljud Vene haritlased, riigiametnikud ja majandustegelased, kes põgenesid Nõukogude terrori eest Eestisse. Pärast Tartu rahu asusid Koplisse Eesti optandid, kes olid oma vara kaotanud ning kellel polnud mujal sugulasi.

Eesti Vabariik lõi Vene-Balti laevaehitustehase baasil Inglise-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Eesti esinduse (Anglo-Baltic Shipbuilding Engineering Company’s Committee for Estonia), mis aga ei suutnud taastada endist suurejoonelist ehitustegevust, vaid selle territooriumil leidsid oma koha paljud väikesed tööstusettevõtted. Tehase ruume kasutati ka ladudena, muu hulgas hoiti seal ka riigi viljavaru.

Kopli hoonete haldamiseks moodustati 1933. aastal Kopli Kinnisvaravalitsus, mis 1936. aastal muudeti aktsiaseltsiks „Kopli Kinnisvarad” . See oli sõdadevahelise perioodi Eesti suurim kinnisvarafirma, kellele kuulus Koplis 310 hoonet, neist 144 elumaja.

1930. aastatel kolis laevatehase uhkesse paekivist administratiivhoonesse tehnikaülikool. Kõrgkooli õppejõud asusid elama tehasejuhtide majadesse ja nii sai see piirkond Professorite küla nimetuse. Enne Teist maailmasõda kujunes Kopli poolsaare tipust üks Tallinna heakorrastatuimaid aktiivse seltsieluga piirkondi.

Teise maailmasõja järel taastati tehases sõjalaevade remondibaas. Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu 1947. aasta 29. juuni otsuse alusel ning ettevõte allutati Nõukogude Liidu Laevaehituse Tööstuse Ministeeriumile ja selle ametlikuks nimeks sai Tehas nr 890. Tehase taastamistöödel kasutati tööpataljonlastest koosnevat ehitusorganisatsiooni Baltvojenmorstroi. Taastamistööde tulemusena avati 30. aprillil 1948. aastal mehaanika-montaaži tsehh.

1948. aastal lõpul alustati sõjalaevade remondiga, kaidele toimetati remontivajavad miiniristlejad Silnõi ja Slavnõi. Remonditöid takistas aga suurte ujuvdokkide ning kraanade puudumine. Seetõttu sai alles 10. oktoobril 1949 alustada miiniristlejate remondiga, kui toodi Saksamaalt 60 000-tonnise tõstejõuga ujuvdokk, mis oli tollal üks maailma suuremaid. Saksamaalt nõukogude okupatsioonivägede poolt reparatsioonitasudeks rekvireeritud ujuvdoki taastamine kestis kaua ning alles 17. juunil 1954. aastal võeti tehases toona Euroopa suurim ujuvdokk kasutusele.

1. veebruarist 1951. aastast kandis laevaehitustehas nimetust Postkast nr 1083. 29. juunil 1957 allutati tehas-postkast nr 1083 Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. Pärast vabariiklikusse alluvusse minekut hakkas remondis olevate sõjalaevade osakaal järk-järgult vähenema. 1959. aasta detsembris lõpetati miiniristlejate Stroinoi ja Stoiki kapitaalremont ning ristleja Ždanov jooksva remondi tööd ning 1960. aastatest kujunes tehas kalalaevade remondi-tootmiskoondiseks. 1970.–1980. aastatel oligi põhitöö kalalaevade remontimine. Alates 1990. aastast hakkas Balti laevaremonditehas remontima tankereid, kauba- ja reisilaevu.

Nõukogude ajal ehitas laevaehitustehas 1952. aastal Kangru tänavale ja 1954. aastal Nekrassovi (praegu Madala) tänavale lasteaia. 1956. aastal valmis Pelgurannas 880 lapsele mõeldud keskkool.

Nõukogude aeg muutis järkjärgult ka Kopli kuvandit. Piirkonda asus elama kahtlast seltskonda, suurenes kuritegevus. Kopli liinide kurikuulus maine kandus kogu Põhja-Tallinnale. Sel sajandil on aga olukord vaikselt muutunud. Kalamajast ja Pelgulinnast on kujunenud Tallinna uued eliitrajoonid. Ka Kopli liinide ala on kavas arendada nüüdisaegseks elukeskkonnaks. Kui esialgu üritas linnavalitsus leida piirkonnale arendajat hoonestusõiguskonkursiga, siis hiljem paigutas linn sealsed üürnikud ümber uutele elamispindadele ja novembris 2015 müüdi Kopli liinid erainvestorile tervikuna maha.

Professorite küla elanikkond on juba uuenenud. Vanadesse majadesse on kolinud noored aktiivsed inimesed, kes on asunud oma kodusid renoveerima ja soovivad parandada kogu piirkonna mainet. Uueks kogukonnakeskuseks on kujunenud vanas haiglas uksed avanud Signatur House. Olulisteks partneriteks Kopli arendamisel on endises tehnikaülikooli hoones sisse seadnud mereakadeemia ja Kopli laevaehitustraditsioone hoidev Balti Laevaremonditehas.
Ja veel. Kopli trammiliin avati juba 1915. aastal, tehnikaülikooli kahte korpust ühendav trolliliin nr 9 aga 1987. aastal.

Alumistel liinidel asunud tsaariaegne angaar, mida esialgu kasutati tööliste söökla ja õigeusu kirikuna. Hiljem rahvamajana. Põles 1934, misjärel ehitati Aleksander Vladovski projekti järgi Nikolai kirik ja Elmar Lohu projekteeritud uus rahvamaja. Mõlemad hooned avati 1936.

Artikli autor: Jaak Juske
Allikas: http://jaakjuske.blogspot.com/