Tallinna uus üldplaneering peab andma linnale selge pikaajalise suuna vähemalt aastani 2050, kuid jätma samas ruumi muutustele, rõhutasid Eesti pealinnas kogunenud rahvusvahelised eksperdid. Nende sõnul ei tasu linna aastakümneteks liiga täpselt valmis planeerida, sest tehnoloogia, kliima, majandus ja inimeste eluviisid muutuvad.
Tallinna Linnaplaneerimisameti korraldatud rahvusvahelisel konverentsil arutasid Euroopa linnaplaneerijad ja eksperdid, kuidas teha pikaajalisi ruumiotsuseid olukorras, kus tulevikku ei ole võimalik täpselt ette näha.
„Tallinna üldplaneering peab andma linnale selge pikaajalise suuna, kuid jätma piisavalt ruumi kohanemiseks, sest demograafia, majandus ja tehnoloogia muutuvad. Meie eesmärk on linn, kus hea elukeskkond ja tugev majandus toetavad teineteist ning kus on ruumi ettevõtlusele, investeeringutele ja innovatsioonile,“ ütles Tallinna linnapea Peeter Raudsepp.
Mitme eksperdi ettekandest jäi kõlama, et üht kindlat tulevikku ei ole võimalik ette planeerida. Soome futuroloog Aleksi Neuvonen rõhutas ühise pikaajalise visiooni tähtsust, samal ajal kui Helsingi strateegilise linnaplaneerimise direktor Pasi Rajala tõi praktilise näitena esile mudeli, kus pikaajalist üldplaneeringut täiendab iga nelja aasta järel uuendatav rakenduskava. Nii saab pika vaate siduda konkreetsete otsustega, ilma et kõiki samme peaks aastakümneteks ette määrama.
Paindlikkus ei tähenda siiski planeerimisest loobumist. Rumeenia arhitekt ja linnaplaneerija Eugen Pănescu hoiatas, et liiga vähene planeerimine võib viia olukorrani, kus elamupiirkonnad valmivad enne vajalikku taristut ja teenuseid. Tema sõnul eeldab hea planeerimine ka usaldust ja läbipaistvat dialoogi elanikega.
Hollandi linnaplaneerija Han Dijk märkis, et üldplaneering peaks siduma eri valdkonnad üheks tervikuks. Zaanstadi linnaarhitekt Mathias Lehner tõi esile, et kasvavas linnas tuleb eluasemete kõrval hoida ruumi ka töökohtadele ja ettevõtlusele.
Barcelona arhitekt Clara Pere Garcia rõhutas omakorda segakasutusega linnaruumi tähtsust, kus kodud, töökohad ja teenused paiknevad üksteisele lähemal ning avalik ruum ei ole ainult autode päralt.
Mitmes ettekandes tuli jutuks ka see, kelle jaoks me tuleviku linna tegelikult planeerime. Malmö vanemarhitekt Hanna Irvenå tutvustas tulevikustsenaariume, mille loomisse kaasati ka noori. Nemad tõid muu hulgas esile vajaduse päris kohtumiste ja heade avalike ruumide järele üha digitaalsemas elus.
Toronto peaplaneerija Jason Thorne võttis sama mõtte kokku lihtsamalt: „Linn peab olema ka rõõmus.“ Tema sõnul on eluasemete ja liikumise kõrval sama olulised kultuur, pargid, arhitektuuripärand ja kohad, kus inimestel lihtsalt meeldib olla.
Päeva lõpu arutelus tõid väliseksperdid Tallinna tugevustena esile mere ja roheluse läheduse, eriilmelised linnaosad, eri ajastute kihistused ning vanade tööstus- ja sadamaalade uue kasutuse. Nende hinnangul ei peaks Tallinn püüdma muutuda liiga ühetaoliseks ega lõpuni valmis kujundatud linnaks. Tallinna eripära tasub hoida ja jätta linnale ruumi areneda ka viisil, mida me täna veel ette näha ei oska.
Tallinna abilinnapea Tiit Terik võttis päeva lõpus arutelu kokku tantsuvõrdlusega. „Me ei taha diskot, kus igaüks tantsib nii, nagu oskab ja mis tahes viisi järgi. Me tahame pigem rahvatantsu, kus me tunneme mustrit,“ ütles Terik. Tema sõnul on muusika muutunud ja peame ka oma samme muutma, et järgmistel kümnenditel ühises mustris püsida.