2018 aasta oli korteriühistute jaoks terade ja sõkalde eraldumise aasta, sest tänu kõigis kortermajades korteriühistute tekkele sai selgeks, millistel korteriühistud on jätkusuutlikud, ning, kelle saatuseks on seniste protsesside jätkumisel surmale hääbumine.

Riiklike korterelamute rekonstrueerimistoetuste saamisel on maal asuvad korterelamud olnud läbi ajaloo vaeslapse osas. Ikka ja jälle on peamise põhjusena nimetatud maapiirkondades asuvate korteriühistute- ja korteriomanike aktiivsuse puudumist. Paraku näitas 2018 aasta, et vaatamata korteriühistute loomisele liikusid toetused maapiirkondadest ikkagi suure kaarega mööda. Tänu korteriomanike donkihotlikele pingutustele selgus, et korterelamu rekonstrueerimistoetuse saamisel ei olegi põhiprobleemiks korteriühistu puudumine, vaid korterite madal turuhind, mis ei võimalda korteriühistutel pangast renoveerimislaenu saada. Korterelamute toetussüsteemide küünilisuse tippnäiteks sai Järvamaal, Käru alevikus asuva korterelamu kaasus, millele SA Kredex „andis“ rekonstrueerimistoetust lausa kaks korda, ning mõlemal juhul jäi see välja maksmata põhjusel, et pankade jaoks on aleviku tulevik, kus korterelamu asub, perspektiivitu.

Olukord, kus Eesti riik saab toetada vaid neid korteriühistuid, kes on tänu kõrgetele kinnisvarahindadele niigi eelisseisus, ei anna lootust, et maal asuvad korterelamud võiksid elamistingimuste poolest linna korteritele järele jõuda ning nii on maapiirkondades asuvate eluruumide madalamast elukvaliteedist saamas uus linnastumise mootor. Ilma liialdamata saab öelda, et maal asuvad korteriomanikud peavad oma eluaseme nimel surmaheitlust ning selle võitluse kaotajatel ei ole teist alternatiivi, kui kolida keskusesse, mis on pankade arvates piisavalt perspektiivikas.
Mida rohkem jääb tänase maal asuva korteri turuhind alla ehitushinnale, seda suurema tõenäosusega lõpeb ka tema eksistents. Hoolimata sellest, et regionaalne areng on Eestis riiklik prioriteet, ei viita mitte miski, et riigil oleks plaanis maal asuvatele korteriomanikule appi tulla. Selle veenvaks kinnituseks on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Rene Tammisti lakooniline vastus juhtumite kohta, kus korteriomanikel puudub korterite madala hinna tõttu võimalus saada oma korterelamule rekonstrueerimistoetust. Selline on seadus! Paistab vägagi, et lahenduse asemel tegutseb minister Tammist süü Riigikogule veeretamisega ja ettekäänete otsimisega. Või siis arvab ta tõsimeeli, et Eesti seadused peavadki olema pankade nägemusega kooskõlas?

Meeldib see meile või mitte, kuid olukorras, kus majandus- ja kommunikatsiooniministeerium annab korteriomanikele otsese mõista, et korterelamute tulevik on sõltuvuses pankade otsustest, ei ole maal asuvatel korterelamutel teist võimalust, kui hakatagi olukorra päästmiseks oma korterite turuväärtust kunstlike meetoditega tõstma. Kunstlikult seetõttu, et maal asuvate korterite turuväärtuse tõstmiseks ei piisa ainult korterelamu heast seisukorrast, vaid „tegutsema tuleb hakata“ ka kohaliku kinnisvaraturu pakkumise ja nõudluse vahekorra reguleerimisega. Eelkirjeldatud võimaluse absurdust silmas pidades peab Eesti tänane elamumajandusstrateegia seisnema korterelamute maapiirkondadest väljajuurimises.

Maal asuvate korterelamute taandarengu arenguteele pööramiseks ei piisa vähemast, kui senise elamumajandusmudeli, mille märksõnaks on olematu planeerimine üleriiklikul tasandil, muutmisest. Täna annavad erinevad ministeeriumid üksteise võidu välja korterelamute majandamist puudutavaid vastuolulisi ja mittetäidetavaid määruseid, lootes naiivselt, et kokku jooksnud jalgratas uuesti veerema hakkab. Selle asemel tuleks neil aga koos omavalitsusjuhtidega maha istuda ning hakata ühiselt olukorrast väljapääsu otsima. Maal asuvate korterelamute tehnilist ja majanduslikku silmas pidades tuleb seda teha juba täna, sest homme ei ole enam midagi päästa. Isegi siis, kui korterelamute maapiirkondadest väljajuurimine ongi meie poliitikute eesmärk, väärivad korteriomanikud vähemalt sellekohast selgust, et teha ka ise adekvaatseid otsuseid.

Kokkuvõttes väljendub loomuvastases korterelamute toetuste süsteemis, mis jätab abita selle, kes reaalselt abi vajab, ning toetab neid, kellel on ka ilma lahendus käeulatuses, Eesti elamumajanduspoliitika tegelik pale. Kui lisada siia 2018 aastal jõustunud korteriomandi- ja korteriühistuseadusega korteriühistutelt võetud võim kaasomandi üle ja korteriomanike kokkuleppe instituudi kaotamine, siis saab maal asuvate korterelamute seisukorra allakäik üksnes kiireneda. Selle paradigma muutmiseks vajab Eesti elamumajanduse arengustrateegiat, mis vaatab tekkinud olukorrale ausalt otsa ning ütleb, kas maal asuvatel korterelamutel on Eesti Vabariigis tulevikku või mitte?

Andry Krass, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige