Üle aastate on uue valitseva kolmikliidu maksupoliitika läbinud muudatuse, mida ei saa enam kosmeetiliseks pidada ning mis on sundinud kinnisvarasektorit varasemast terasemalt uurima uute maksude ja majanduspoliitika sisu. Ärevuseks pole siiski põhjust, uue maksupaketi mõju saab kinnisvaraturule olema eeldatavalt marginaalne.
Kuigi uue valitsusliidu maksupoliitika kokkulepped pole veel seadusesse raiutud, võime eeldada, et kolmikliit püsib ja muudatused maksupoliitikas on tõsiasi. Mis siis muutub? Kinnisvaraturgu puudutab enim plaan piirata eluasemelaenude intresside tulust mahaarvamist, vähendades piirmäära 300 euroni, ja kaotada võimalus esitada abikaasadel ühine tuludeklaratsioon. Kinnisvaramaksust oleme seekord pääsenud, aga mida aasta edasi, seda tõenäolisemaks antud maksu rakendumine tundub kujunevat. Oht, et ühel hetkel kinnisvarasektorit aastakümneid saatnud halb unenägu tõeliseks saab, on aastatega pigem kasvanud. Aga seniks, kuniks kinnisvaramaksust räägitakse rohkem tagatubades ja käsitletakse seda kui intellektuaalselt huvitavat ideed, võivad kinnisvara omavad isikud kergendatult ohata.
Ühisdeklaratsioonide kaotamine või tõsiasi, et eluasemelaenuintresse enam tagasi ei saa, on juba tekitanud hulga pahameelt ja kindlasti tunnevad paljud end petetuna. Neid inimesi ja perekondi on palju, kes on harjunud juba pikki aastaid saama kevadeti Maksuameti käest tagasi raha, mis valdavalt pärineb eluasemelaenu intressidest. Paljude perede eelarvesse tekib juurde auk, mis neid kindlasti ei rõõmusta ja mis võtab uuelt valitsusliidult ära nii mõnegi toetushääle. Iga-aastane rahasüst Maksuameti kaudu on olnud kui riiklik jõulukingitus kevadkuul. Ja kellelegi ei meeldi, kui jõuluvana enam kui käi.
Samas ei suuda ma meenutada ühtegi inimest, kes oleks ostnud laenuga kinnisvara vaid sellepärast, et saada aasta hiljem osa eluasemelaenuintressidest tagasi. See on tore boonus, mis aga uut kodu ostes ja laenu võttes vähestel meeles on. Uut kodu ostetakse ikka reaalsest vajadusest tulenevalt, vastavalt rahalistele võimalustele ning usule riigi, majanduse ja iseenda leibkonna finantsvõimekuse tulevikku. Seega tulevasi kinnisvara ostjaid mõjutab uus maksupakett vähe. Nemad vaatavad rohkem ikka seda, mida teeb keskmine kinnisvara ja laenuraha hind, millised on uute arendusprojektide pakkumised, kas pankades laenuraha üldse on ja kui varmad ollakse seda jagama, milliseks jääb uute ja järeturu korterite hinnavahe ja siis ikka asukoht, asukoht, asukoht.
Ehk nö keskmine inimene vaatab ikka seda, mida üks tavaline inimene uut kodu ostma hakates võikski vaadata ning võrrelda pakutavat kaupa iseenda sissetulekutega. Valitsusliidu otsused on küll olulised, kuid samavõrra tähtsad on otsused, mida teevad Trump, Putin ja Merkel ning Põhjamaades asuvate pankade nõukogud. Maksupaketi mõju oleks märkimisväärne juhul, kui hüpoteetiline kinnisvaramaks oleks suurusjärgus, mis paneks inimesi tõsiselt kaaluma seda, kas üldse on mõistlik kinnisvara osta või oleks kavalam ja majanduslikult otstarbekam jääda hoopis üürikorterisse. Kuniks aga kinnisvaramaksust pikemalt rääkida ei tundu olevat põhjust, siis ootame ära uute maksude kehtestamise ning veendume lõplikult, milliseks nende mõju ostjate käitumisele tegelikult kujunes.